Jõulukuused ja jõulupuud


Jõulude ja jõulupuu ajalugu

Jõulud on tähtsaimaid rahvakalendri pühi ka tänapäeval, tähistades talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule.

Eesti nimetus jõulud tuleneb muinasskandinaavia sõnast jul (vanainglise nimetus yule). Väga mitmel pool Lõuna-Eestis (Võru-, Setu- ja Mulgimaal) kutsuti jõulusid varem ka teise, vanema nimetusega talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad, mis sarnaneb balti ja slaavi nimetustega.

Jõuluaja kestus

Jõuluaja kestust on arvutatud erinevalt: tavaliselt toomapäevast ehk 21. detsembrist kolmekuningapäevani ehk 6. (või 7.) jaanuarini. Kiriklikult on Kristuse sündimist tähistatud 6. jaanuaril ja alates 354. aastast 25. detsembril. Arvatavasti nihutati sünnipäev teadlikult roomlaste Mithra- ja muude päikesepidustuste ajale. Tours’i kirikukogu otsusega peeti jõulusid 12 päeva. See aeg oli määratud usupüha pidamiseks, mistõttu töötamine oli keelatud. Eestis on jõulud kestnud Kristuse sünnist ehk 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis advendist kolmekuningapäevani.

19. sajandil on jõulusid venitatud pikemaks nn järelpäevade ehk lapsepäevade ehk annepäevade ehk nuudipäevade ja muunimeliste päevade abil. Peamiselt olid need siis päevad, millal mehed liikusid viimast õlut otsides külas ringi. Tundub, et sel kombel saadi kuni kolm töövaba lisapäeva (jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, pühade emapäev; nääri-annepäev, Anne lapsepäev; kolmekuninga-kaiepäev, Kaie lapsepäev, kolme-kuninga-krõõdupäev).

Väljakukuused

Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: puu püstitati Tallinna keskväljakule. Balthasar Russow kirjeldab üle saja aasta hiljem, 1584. aastal: “Nii ajasid kodanikud ka talviti jõulupühadel ja vastlapäeval oma gilditubades ja sellid oma kampades suurt priiskamist taga. Ja pärast kaubasellide joomaaja lõppu ajasid nad paastuajal suure, kõrge, hulga roosidega ehitud kuuse turul püsti ja läksid vastu õhtut üsna hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Siis võtsid sellid teineteisel käest kinni ja hüplesid ja tantsisid paariviisi ümber puu ja tule.” Väljakukuuse eeskujuks ongi käsitööliste gildide poolt ehitud jõulu- ja vastlapuud, mis kuulusid ühtlasi karnevalikultuuri juurde. Kui laialt säärased puud levisid, on raske öelda. Tava ei kuulunud ilmselt kokku puritaanlike vaadetega ja taandus, et saksa kultuuri mõjul uuesti levida.

Suurte linnakuuskede püstitamine algas 20. sajandi alguses ja näiteks Ameerikas süüdati suur nn rahvuslik jõulupuu alles 1923. aastal Valge Maja ees, ehkki esimesest kümnendist oli puu püstitamine tasahaaval levinud suuremates linnades, nagu New York ja Los Angeles. Juba 19. sajandi lõpul on suuri kuuski olnud Šveitsis ja ka Skandinaavias. 1920. aastatel olnud Rootsis seltsimajade, raekoja või raudteejaama ees elekriküünaldega ehitud suured kuused.

Eesti esimene suur väljakukuusk püstitati Ants Viirese andmeil 1928. aastal Tallinnas ärimeeste eestvõtmisel ja jättis esialgu rahva üsna külmaks. Väidetavalt hakatud selle tõttu seal uuesti jõulupuuga katsetama alles 1930. aastate keskel. Tartu kuusk püstitati 1929 ja pälvis suure tähelepanu, võimalik, et ka kuuse juures toimunud kontsertide tõttu. Toona põlesid elektriküünlad üksnes jõulupühadel ja vana-aastaõhtul. 1936. aastal katsetati Tallinnas suure kuuse püstitamisega uuesti, muudes linnades hakkasid avalikud kuused tekkima veel hiljem (Viljandis 1937, Narvas 1938).

Nõukogude ajal komme püsis, kuid kuusepuu püstitati hiljem, enne nääre. Sel ajal hakati suuri kuuski tooma suurematesse linnadesse, alevikesse ja lõpuks ka küladesse. Eks sellele aitas kaasa ka elektrienergia odavnemine.

Kuusepuu koju toomine

Kuusepuu koju toomise tava vanuse üle on hirmus palju vaieldud ja spekuleeritud just selsamal põhjusel, et paljudes peredes kommet ei järgitud ja eks igaüks lähtub tõlgendamisel oma kogemusest. Ants Viirese andmetel on kodudesse jõulukuused ilmselt levinud 18. sajandil, seda luterlike sakslaste eeskujul ja trükitud jõulujuttudest mõjutatuna. 19. sajandi alguses oli komme linnades tuntud, ehkki mitte kõigis peredes puud laste rõõmuks üles ei seatud. Samal ajal alustasid jõulupuudega oma kodudes mõisnikud ja kirikuõpetajad ja need tavad hakkasid kanduma taludesse. 1863. aastal on J. W. Jannsen näinud Tartu maju säramas kuusepuudest ja küünaldest.

Samal ajal said alguse mõisates talurahvale ja lastele korraldatud jõulupuud ning ilustati esimesed eesti kodud jõulupuudega. 1870. aastatel on komme tuntud, kuid üksikutes küla peredes tavaline. Pigem oli see ikkagi haruldus, mida oma koju soovida. 19. sajandi lõpuks on ometi suurem läbimurre lastega peredes toimunud ja jõulupuu ka vaesemates peredes võimaluse korral olemas.

1. sajand tõi kõikjal maailmas jõulude tähistamisse suuri muutusi – jõulukuuskedest ja küünaldest kujunes menukas kaubandusartikkel.

Eestis oli 1950. aastatest alates ametlikult jõuludest kõnelemine ja jõulupuu kodudes ehtimine kas keelatud või vaikimisi peresisene tava. Seetõttu jätkasid jõulukuuse ehtimist eeskätt need pered, kes vanadest traditsioonidest kinni hoidsid või kellel see püha oli kujunenud eriliseks kodutraditsiooni sümboliks.

Jõulupuu on au ja uhkus

Jõulupuu on iga kodu uhkus! See on väga tähtis just neis kodudes, kus on lapsed. Kuusepuu ehtimine on igas kodus üks väga vahva peretraditsioon. Kuuse kaunistamine sõltub moest: praegusel ajahetkel on moes kuldsed ehted. Kuid vahva on kuuske ehtida ka piparkookidega, jõulusokkidega jms. Kuusele pannakse kuuseküünlad, nii ehtsaid, kui ka elektriküünlaid. Kuuse tippu ehtigu alati jõulutäht. Vaevalt leiab kahte ühesuguse jõulupuuga kodu. Kuid tänapäeval ei ole kõigis kodudes kuuske. On neid, kes on selle asendanud oksapärja, laekrooni või lihtsalt mõne oksaga. On neid, kelle kodus on kunstpuu. On neid, kes on jõulupuu toomisest loobunud, ja neid, kelle peresse pole seda kunagi toodud.

Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: puu püstitati Tallinna keskväljakule. Balthasar Russow kirjeldab üle saja aasta hiljem, 1584. aastal: “Nii ajasid kodanikud ka talviti jõulupühadel oma gilditubades suurt priiskamist taga.

Suurte linnakuuskede püstitamine algas 20. sajandi alguses ja näiteks Ameerikas süüdati suur nn rahvuslik jõulupuu alles 1923. aastal Valge Maja ees. Eesti esimene suur väljakukuusk püstitati Ants Viirese andmeil 1928. aastal Tallinnas ärimeeste eestvõtmisel ja jättis esialgu rahva üsna külmaks. Väidetavalt hakatud selle tõttu seal uuesti jõulupuuga katsetama alles 1930. aastate keskel. Tartu kuusk püstitati 1929 ja pälvis suure tähelepanu, võimalik, et ka kuuse juures toimunud kontsertide tõttu. Toona põlesid elektriküünlad üksnes jõulupühadel ja vana-aastaõhtul. 1936. aastal katsetati Tallinnas suure kuuse püstitamisega uuesti, muudes linnades hakkasid avalikud kuused tekkima veel hiljem (Viljandis 1937, Narvas 1938).

Tänapäeval pole kuusk sugugi ainukene valgustatud puu. 1990. aastatel levis Skandinaaviast Eestisse tava ehtida raagus lehtpuid elektriküünaldega ja rajada suuri valguskangaid üle tänavate ja hoonete fassaadidele.

Aina rohkem on ka peresid, kes lisaks toakuusele ehivad tuledega mõne puu oma ukse ees või aias. Paarikümne aasta jooksul on mõnelgi perel saanud tavaks ehtida metsas metslindudele ja -loomadele kuusk. Ehted on sellisel puul sageli söödavad nagu muistsetel kodustel jõulupuudel.

20. sajand tõi kõikjal maailmas jõulude tähistamisse suuri muutusi – jõulukuuskedest ja küünaldest kujunes menukas kaubandusartikkel.